Klaver ja kurr
Muusika on mängitud ja algab teistsugune vestlus. Kui lava, klaver ja ülemine koridor hoiavad veel kinni õhtu töiseid mälestusi, siis esineja ise on sellest ruumist juba kaugele astunud. Nüüd vajab ja saab muusiku kogu tähelepanu keegi teine.
Visuaal
Tüdruk lesib mugavalt vaikses diivaninurgas. Näpud ei juhi enam klaveriklahve ega kirjelda muusikateose emotsioone. Tiibklaver on jäänud lavale ja pole muusikuga enam samal tasandilgi. Nende kahe kihi vahel seisab lihtne redel – tagasihoidlik sild, mis ühendab esinemisrõõmu õhtuste vaiksete rütmidega.
Neiu jalgade juures seisab must kiisu, kellele see rutiin on ilmselgelt tuttav. Nende suhe on pingeteta ja lähedane. Kassi tervitav kurr väljendab heameelt ja rahulolu ning noolib hädasti vajalikku tähelepanu ja tunnustust. See vestlus toimub täielikus üksteisemõistmises.
Hetkeks näivad mõlemad aimavat nähtamatut vaatlejat, kes teeb pilti. See tunne möödub kohe. Vaikne vestlus jätkub, justkui poleks midagi juhtunud. Aga meil on hea meel, et pilt ikka tehti, kuna nii näeme üht kodust silmapilku meiegi.
Värvikompositsioon
Teos tasakaalustab jahedaid halle ja pehmeid siniseid sooja kollase valgusega. Jahedamad
toonid vihjavad hilise tunni rahulikule õhustikule. Vastukaaluks toob köögipoolse nurga soe kuma sisse mugavuse ja inimliku kohalolu tunde.
Need kaks värvimaailma on kooskõlas tüdruku kahe eluga: kaugele jääva lavamelu ja intiimse puhkeajaga. Mõlemal on oma tähtis koht, sest koos loovad nad vaikse tasakaalu, kus töö on tehtud, tuba rahunenud ja ainus tõeliselt oluline arvustus tuleb väikeselt ka(a)slaselt, kes on kogu aeg kannatlikult oodanud. Täiega tubli! Jõudis ära oodata.
Nerva · nerva.ee/art/394 · sales@nerva.ee

