Udu põik pisem

Meditatiivne maastik, kus loodus muundub sürreaalseteks naiselikeks vormideks ning käegakatsutava ja kujutletava piirid hägustuvad. Teos kutsub vaataja jalutama lõputute käikude maailma, kus mänguline ja tõeline sulavad omavahel üheks tervikuks ning tulemuseks on vabanemine ja rahu.

Visuaal

See on mõtisklus ettekujutatava ja tegelikkuse vahelise tabamatu piiri üle. Ajast lahtiöelnud koht, kus looduse tavalised-tuttavad piirjooned painduvad abstraktseks, inimkeha meenutavaks alternatiivmaastikuks. Täie sihikindlusega väljub see tavalisest ruumist ega otsigi ratsionaalset tõlgendust.

Puud ei ole siin pelgalt orgaanilised struktuurid, vaid on ümber mõtestatud sügavateks, kolmemõõtmelisteks olenditeks, kes kohanduvad uue fantaasiaruumiga ja juhatavad sind lahkelt su teekonnal.

Siin saab tegelikkust pehmelt vormida. See kõnnib kuulekalt järele alateadvuse uitmõtetele ning laseb naiselikel vormidel end ilusaks voolida. Kogu selle maailma enda valdusse võtnud katsutavalt paks udu toimib loorina, mis varjab salapäraga kõike, mis pole hetkel oluline, ent võlub nähtavale selle, mis on vajalik järgmisteks sammudeks.

See on paik, kus sürreaalne on sama tõeline kui maa sinu jalge all. Selle vaikne sosin kutsub peatuma ja mõtisklema, seejärel jalutama ja kogema, siis juba sukelduma ja vabanema.

Värvi­kompositsioon

Teose värvilahendus oma vastandite harmoonias toetab selle rahustavat sõnumit.

Soojad helepruunid toonid näivad õhkuvat savisest maast, mis on kui kindel ja tuttav jalgealune.

Puude kolmemõõtmeline sügavus kasutab jahedaid varjutoone, et kohandumine lõputuks veniva avarusega nende taga oleks ruumiliselt selgesti tajutav ja kaasakiskuv.

Pidevas liikumises oleval udul on valguse toojana etenduses juhtroll. Ta valib hoolsalt, millal midagi näidata, säilitab salapära ja hoiab alal huvi.

Sellesse pilti süvitsi sisenemiseks on tarvis aega, vaba hingamist ja keskendumist. Ent kujutluse retk sinna tasub end rikkalikult ära – ühtaegu maandava ja eeterlikuna.

TEISED VERSIOONID 363Udu põik80 × 80 cm